laupäev, Märts 27, 2004

MA olen vana ja mul on peal mingi pealinnaletargia, mis väljendub soovimatuses teleka tagant lahkuda ja õppida või isegi kell üheksa hommikul kerdiga jooma hakata, mis vanasti oleks ju väga normull tundunud. Siinkohal kasutangi võimalust tänada isand koplit selle virgutava, ehkki joomase, hommikukõne eest.

Mingid tähtajad ripuvad pääkohal. Ja nad on oma abstraktsusest hoolimata hirmsad!

Oti õde oli neljapäeval noortebändil, tuleb meelde. Näitan varsti ka sealtehtud pilte.

Telekas sureb üks lahutatud ja vähihaige juut.

// kirjutas lounamaa @ 22:55