Ilusate Meeste Klubi

Ma olen Carmen Kassis väga tõsiselt pettunud. Pes Rublica?! Milleks?

Laial tänaval (Tallinnas, mitte Tartus), kusagil Linnateatri vastas või nii, on üks koht nimega Napsubaar, Napsukelder või Napsuämber. Ärge naerge, see viimane variant on vaata et kõikse tõesem veel.

Igastahes lähevad Napsukast (mis on huvitaval kombel avatud õhtul kella kümneni - ilmselgelt soositakse päevaseid napsutajaid) mööda neli soomlast, kes on just tulnud väsitavalt bussisuusareisilt slovakkiasse, kus on küll kenad (maailma kõige kenamad, ütlevad nad) naised ja kõik odav, aga lõpuks võtab ikka võhmale kah, eks.

Ja kello yhdeksältä on meno laivalle ja tundub, et suurt midagi nagu ei saagi juhtuda ja siis vaatavad nad Napsuka aknasse, kust on näha kari inimesi, kes teevad liigutusi, et tulge sisse!, tulge sisse! ja eks nad siis lähevadki.

Ja siis pannakse nad istuma kätega vehkinud seltskonna lauda (tegelikult tuuakse üks laud ja toole veel lisaks) ning valetatakse neile suud ja silmad täis. Igasuguseid asju. Et kõrtsu omanik Kalev (on päriselt kah Kalev, ma ei mõtelnud välja) peab pealtnäha üsna napi ruutmetraažiga joomatoa hiiglaslikus (ja paraku olematus) kõrvalsaalis poolsalajasi tantsupidusid. Et Tallinna populaarseimas ööklubis Prive on olemas kohalike seas ülipopulaarsed kabiinid, kus tallinlased ihuüksinda tantsu vihtumas käivad. Et soomlastega ühes lauas istuvad kuulsad Eesti-Saksa päritolu fotograafid ja hollandlased ja seega tuleb vestelda inglise keeles. Ja nii edasi.

Situatsioon teeb hinge rõõmsaks nii valetajail kui neil, kellele valetati. Esimesed naudivad kaunist absurdi, teised võimalust imelike pärismaalastega suhelda ja skruudraivereid juua. Kokkuvõttes hurraa.

P.S. Kui te kunagi sinna kõrtsu lähete, siis võidakse teile tasuta juua anda, kui vaid valetate (jälle see valetamine!), et Pedas õpite (fuih, eksole), sest Kalev on vana Peda mees. Samuti võidakse teile arvega tünga teha.

Hääd Vabariigi aastapäeva!

Ojaa! Ma pole ammu säärast kitsarinnalist ja täiesti küündimatut möla akadeemilise maailma kohta lugenud. Järeldan, et massparteistumine on jõudnud noore haritlaskonna lätete juurde. Kurb!

Mitte et karavan edasi ei liiguks. Klähvige, koerad!

Plaan aadamaülikonnas (sest ülejäänud on pealinnas) Seltsi värbamislabrakale minna jäi katki. Loodan, et mu jõusõber Lätte magab juba mõne õdusa lauanuka peal purjus inimese õndsat ja väljateenitud und.

Õues on külm, nii külm. Kui ma koju tulin, jäätus veri mu reites, muutes nad kasutuskõlbmatuiks. Millega ma nüüd James Bondi kägistan, kui juhtub, et ma tulevikus seksika naiskurjategijana tööle hakkan?

Neeetud veebruar!

Täna olid pardid jõejää peal kujundeid moodustamas.

Samuti haaras selline tunne, et peaks täiesti niisama kuhugi suvalisse eestimaa otsa (võib ka mitte päris otsa) põrutama, lihtsalt kasvõi üheks päevaks, pooleks päevaks, paariks tunniks, nii et õhtul tagasi, noh.

Sest kui vanaks saan ja tööl hakkan käima, siis enam sellist nalja pole, või mis. Ja kui vanaks saan, aga tööl käima ei hakka, siis vaevalt jätkub raha, et edasi-tagasi bussipiletit osta. Äkki jalutan?

Siiriousli, kui keegi tunneb, et tahab kaasa tulla, siis lähme.

Tallinn mõjub mulle hästi. Peale selle, et ma siit oma iganädalase tüdruksõbralaksu kätte saan, on ta ka parajalt suur ja jõledailmeline kontrast tillukesele tartule, kus siis esmaspäevast reedeni õdus "koolis käia" on.

Kahju küll ja vabandused lugejate ees, aga ma põlnd oma ISP-le juba päris kaua raha maksnud ja nad panid mu tartu-ühenduse mõneks ajaks kinni. Seega ei saanud ma teid vahepeal kirjalikult vaimustada.

Varem väljareklaamitud vilistlaste pidu oli tore. Laulsin kõva häälega õpetajatetoas roppe šlaagreid. Trimpasin kaakidega sööklasse asutatud ekspromptkõrtsus. Vahepeal on auk. Siis istusin direktori kabinetis ja mandusin mandusin mandusin, kuni mind taksoga koju viidi.

Täna on proual mu tallinnakodus üks tema kolmest seeaastasest sünnipäevapeost, kus on hetkel kohal kaks (2) külalist (mina ja mu õde). Naised klatšivad laua ääres oma EHI-inimesi.

Ja lugesin ekspressist, et Vonnegut elab manhattani pääl ainult kahe tänavavahe kaugusel sellest kohast, kus ma veel paari nädala eest paiknesin. Oleks teadnud, oleks teda stookimas käinud.

Purjus öötunni hägune raam

pirukas peatuses balti jaam

lihaga. avardun vaimselt kui joon

joodiku jaure kui vaikelu foon!

Kui nüüd järele mõelda, siis selles mõttes on küll jah parem olla vilistlane kui kooliõpilane, et vilistlasele pissitakse harvemini suhu.

Hea on olla vilistlane, minna tagasi noorusemaale ja meenutada kadunud päevi.

Ei mingit rõvedat õppimist, tuupimist ega muud sellesarnast sundi; jäädavalt kadunud on päevad, mil pidi viis korda nädalas kella kaheksaks kooli minema ning alles kell kolm sealt lahkuma. Jääge te igavasti minust maha! Maha ka need totakad inimesed, kellele viisakusest naeratamine päeva tavaliselt ära rikkus.

Ei mingit kooliaegset jama enam! Ainult kooliaegsed rõõmud - head sõbrad ning meeldiv ajaviit. Hea on olla vilistlane. Minna kooli, veidi laiata ja vanade kamraadidega konjakit juua. Totakatele lõpuks öelda, et nad totakad on ning väärt inimesi nende väärikuse pärast kiita. Ühesõnaga, meeldivalt aega veeta. Ja ise meeldiv olla.

Ah, ikka kuradi hea on olla vilistlane.

Tagasi ja jõle väsind.

Riiki ei soovitud mind esialgu üldse sissegi lasta, sest pass oli nende jaoks liiga räbal.

Tavaliselt on mul lennujaamas vastupidi - ei taheta Eestist minema lasta. Eks nad on kadedad ja ei raatsi hääd kraami maailmaga jagada.

Teate mis, varsti hakkab kool. Ja nende üle, kellel juba on, ma naeran.

Peatse vilistlasorgia parema nautimise nimel alustan nüüd väljamagamisprotseduuridega.

Ameerikamaa (sport)meelelahutus oma parimal kujul. Veri, higi ja üliinimlikud pingutused, sekka suuri tundeid ja suuri sangareid. Favoriidikoormast vaba meeskond teeb viimasel veerandil tasa ületamatuna näiva kaotusseisu, et siiski viimase sekundi väravaga kogu mäng kaotada.

Ning see kuulus Poolaja Shõu, kus seekord üllatavad Justin Timberlake ja Janet Jackson - esimese käsi ja teise paljastatud rind. Super Bowl XXXVIII on nüüdseks juba ajalugu.

Ahjaa, New England võitis! Teist korda kolme aasta jooksul. Aga keda selline tarbetu statistika huvitab? Head pohmellipõdemist, sõbrad ameeriklased!

Enne tsentraalpargis uisutama pääsemist pidin agooniatpõhjustavalt kaua vaatama, kuidas mingid jobud iluliuglejad selle ainsa platsi peal oma jääšõud presenteerisid. Skruu juu, kaabakad, eksole.

Täna on üldse selline tunne koguaeg olnud, et saan kohe-kohe mõne insuldi või -farkti. Liiga vähe üksindaolekut, pakun.

Tahan koju ja kamraadidega kõrtsu!