teisipäev, Juuni 07, 2005
Lühidalt siis Amiländi saabumisest.
Lennujaamas olid nutvad gruupid. Märtenil õnneks rohkem kui minul. Helsingis passisisme lennujaamas mingi kolm tundi, lennuk hilines. Kõht oli tühi, kuid peas unistus tasuta alkost, mida lennukis pakutakse (vt eelmisi sissekandeid).
Lennuk oli täis ukraina noori ning näidati kahte kohutavat filmi. Ja toit oli hirmus - klishee lennukitoidu halvast maitsest sai veelkord kinnitust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis tasuta alkoholist. Kõigepealt saame ühe õlle. Soomlasest stjuuard (kes paistis väga gei olevat) vastab meie küsismusele, mis õlu see on? kahtlase lausega: "It's a special beer for you gentlemen." Hiljem tuli välja, et oli tavaline KOFF. Siis saime ühe väikese konjaki (5cl) ja ühe väikese Bayleyse (5cl). Ja pärast seda keelduti meid teenindamast vabandusega, et "we are making a break for everybody". Bloody hell!
Lennukis tekkis huvitav diskussioon - kas on parem elada ilma naisteta või ilma alkoholita. Detaile ja argumente ei hakka välja tooma. Et me oma 8-tunnisel lennul ei saanud kumbagi, siis oli tegu suhteliselt mõttetu aruteluga. :P
NYCi jõudes istusime hea õnne peale esimesse metroorongi, lootes jõuda kesklinna, kust pidi minema rong Rhode Islandi suunas. Oligi õige suund. Samas olime me ainsad valged inimesed terve metroo peale (lisaks on meil tunne, et need fine afro-americans ja latinos, kellega koos sõitsime, polnud NII valgeid kunagi näinud).
Ok, Penn Stationist sõidame edasi New Londonisse, kust peaks minema praam Block Islandile. Jõuame sinna nii hilja, et sadamas pole enam kedagi. Seega otsustame passida nii kaua kui võimalik baarides ja siis linna peale minna, sest ühtegi odavat motelli läheduses pole (on ainult Radisson). Passime baarides kella 1ni, siis pannakse need kinni (!). Läheme sadamsse kaarte mängima ja hommikust laeva ootama. Umbes kella 3 ajal öösel tuleb turvamees autoga ja teatab, et laevad lähevad New Londonist Block Islandile juunikuus ainult nädalavahetustel ...
Takso Point Judithisse maksab sada taala, sealt oleks võimalik edasi saada. Nojah, juba on must masendus peal. Kuid siis ütleb turva, et kui tahame, siis võib ta meid 50$ eest ise sinna hommikul viia. Jee! Jõuame kell 6.30 Point Judithisse ja kell 7.30 Block Islandile. Success! Kontor tehakse kell 10 lahti ... Passime senini rannas. Tuleb meeles pidada, et selleks hetkeks pole me kumbki üle 40 tunni maganud. Lõpuks saame süüa ja magama.
Elukoht on suhteliselt ebaesteetiline, töö on raske ja töökaaslased nõmedad (vaadake ükskõik millist ameerika noortekomöödiat ja te saate aru, millest ma räägin). Aga sellegipoolest on suhteliselt fun. Kuid sellest juba järgmises "Madise's and Marten's amazing adventures in the wonderland called USA"!
Ja lõppu üks mõttetera: Tammsaare tees "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus" oleks inglise keeles "You have to work to get laid".
Lennujaamas olid nutvad gruupid. Märtenil õnneks rohkem kui minul. Helsingis passisisme lennujaamas mingi kolm tundi, lennuk hilines. Kõht oli tühi, kuid peas unistus tasuta alkost, mida lennukis pakutakse (vt eelmisi sissekandeid).
Lennuk oli täis ukraina noori ning näidati kahte kohutavat filmi. Ja toit oli hirmus - klishee lennukitoidu halvast maitsest sai veelkord kinnitust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis tasuta alkoholist. Kõigepealt saame ühe õlle. Soomlasest stjuuard (kes paistis väga gei olevat) vastab meie küsismusele, mis õlu see on? kahtlase lausega: "It's a special beer for you gentlemen." Hiljem tuli välja, et oli tavaline KOFF. Siis saime ühe väikese konjaki (5cl) ja ühe väikese Bayleyse (5cl). Ja pärast seda keelduti meid teenindamast vabandusega, et "we are making a break for everybody". Bloody hell!
Lennukis tekkis huvitav diskussioon - kas on parem elada ilma naisteta või ilma alkoholita. Detaile ja argumente ei hakka välja tooma. Et me oma 8-tunnisel lennul ei saanud kumbagi, siis oli tegu suhteliselt mõttetu aruteluga. :P
NYCi jõudes istusime hea õnne peale esimesse metroorongi, lootes jõuda kesklinna, kust pidi minema rong Rhode Islandi suunas. Oligi õige suund. Samas olime me ainsad valged inimesed terve metroo peale (lisaks on meil tunne, et need fine afro-americans ja latinos, kellega koos sõitsime, polnud NII valgeid kunagi näinud).
Ok, Penn Stationist sõidame edasi New Londonisse, kust peaks minema praam Block Islandile. Jõuame sinna nii hilja, et sadamas pole enam kedagi. Seega otsustame passida nii kaua kui võimalik baarides ja siis linna peale minna, sest ühtegi odavat motelli läheduses pole (on ainult Radisson). Passime baarides kella 1ni, siis pannakse need kinni (!). Läheme sadamsse kaarte mängima ja hommikust laeva ootama. Umbes kella 3 ajal öösel tuleb turvamees autoga ja teatab, et laevad lähevad New Londonist Block Islandile juunikuus ainult nädalavahetustel ...
Takso Point Judithisse maksab sada taala, sealt oleks võimalik edasi saada. Nojah, juba on must masendus peal. Kuid siis ütleb turva, et kui tahame, siis võib ta meid 50$ eest ise sinna hommikul viia. Jee! Jõuame kell 6.30 Point Judithisse ja kell 7.30 Block Islandile. Success! Kontor tehakse kell 10 lahti ... Passime senini rannas. Tuleb meeles pidada, et selleks hetkeks pole me kumbki üle 40 tunni maganud. Lõpuks saame süüa ja magama.
Elukoht on suhteliselt ebaesteetiline, töö on raske ja töökaaslased nõmedad (vaadake ükskõik millist ameerika noortekomöödiat ja te saate aru, millest ma räägin). Aga sellegipoolest on suhteliselt fun. Kuid sellest juba järgmises "Madise's and Marten's amazing adventures in the wonderland called USA"!
Ja lõppu üks mõttetera: Tammsaare tees "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus" oleks inglise keeles "You have to work to get laid".
vahvva
vastukaja
vanad
