neljapäev, Juuli 28, 2005
Krahv kirjutas eile (Suve)reporter Tuuli Kochi mõttevälgatusest.
Toon sellest tükikese siinkohal välja:
Tunnistan ausalt, et ma ei mõista blogiinimesi. Vajadus oma väärt nõu ja mõtteid kogu maailmaga jagada teeb neist võimujanulised, edevad ning õnnetud inimesed.
Arvamusvõimu ihalejad, minu-mõte-on-liiga-hea-selleks-et-vaid-endale-hoida-inimesed, õnnetud inimesed, kes ei vaevu pika õhtusöögi ajal asju oma mehe/naisega arutama, kes sõpradega kokku saades otsivad laptop’id välja ning võrdlevad siis, kel on nutikamad mõtted olnud. Selle asemel et silma vaadata ja rääkida. Jälgida inimese reaktsioone, pakkuda talle võimalust vastu vaielda, kuulata.
Suurepärane!
Säärane retoorika on tavaliselt omane kohalikule parteipoliitikule. Pean silmas seda retoorikat, mida kasutati valimisliitude keelustamise debati ajal. Et kui on olemas juba poliitikaga tegelevad väljakujunenud parteid, siis miks on juurde vaja veel mingeid labiilseid ja seega tingimata ka vastutusvõimetuid valimisliite. Kui tahad riigi või omavalitsuse asja ajada, astu parteisse!
Aga mis saab siis, kui olemasolev raamistik ei vasta minu ja võibolla veel kellegi vajadustele? Mis siis saab, kui juba eksisteeriv partei minu arvamust miskite spetsiifiliste küsimuste koha pealt kuulda ei võta ning lähtub oma tegevuses julmalt enamuse seisukohast? Kas saame sellisel juhul rääkida demokraatiast, täpsemalt kodanikeühiskonnast, arvamuste mitmekesisusest jne?
Toon piltliku näite. Kui noor "ajakirjanik" on otsustanud näiteks teiselt kursuselt minna mõnda toimetusse mammonat kokku ajama - olles eelnevalt ülikoolis endale selgeks teinud, kuidas "nuppu" toimetada - ja oma harimatusest tulenevalt lolle asju ajaleheveergudele kirjutama, siis peab tavalisel lehelugejal eksisteerima õigus tõusta püsti ja öelda: "Vabandage, härra/preili, selle koha peal te küll eksite, maakera pole mitte lapik, vaid hoopis ümar. Kas teile siis sellist asja koolis või vähemalt ülikoolis ei õpetatud?"
Bloog ongi koht, kus igaüks saab sõltumata päritolust, rahalisest seisust, sõpradest, rahvusest või kurat-teab-millest välja öelda, mida ta maailma asjadest arvab ning mida õigemaks peab. Tegemist on kaasaegse infoühiskonna vahendiga, justnagu faksiaparaat, mobiiltelefon või e-post. Kui ei taha inimesega rääkida, ära võta telefoni vastu. Kui ei meeldi tema arvamus, ära loe tema bloogi.
Kuid Tuuli teab kogu eelnevat ise ka. Tema artikli "konks" või "uba" peitub hoopis mujal. Nagu reinsalud kardavad tülikaid valimisliite (mis vähemalt teoorias peaksid sundima suuri üleriigilisi parteisid kohalike omavlitsuste valimiste ajal ka kohalikele küsimustele ja kohalikele vajadustele mõtlema), nii kardavad ja alavääristavad kochid ka "arvamusvõimu ihalevaid" bloogijaid. Mulle tundub Tuuli Kochi artikkel olevat hoopis üleskutse teistele temasugustele haarata relvad ning asuda barrikaadidele. Sest tänases blogosfääris tegutseb hulk inimesi (ja siinkohal ei pea ma ennast silmas), kes kirjutavad märksa orginaalsemalt ja paremini kui kohaliku ajakirjanduse kochid ning seda tulenevalt tõsisasjast, et tegemist on lihtsalt avarama silmaringi ning haritumate inimestega. Sääraste "edevate ja õnnetute" vastu tuleb võidelda, sest muidu võib ühel heal päeval juhtuda, et ajakirjaniku pealiskaudsus paljastatakse ja sedakaudu saab otsa tema "hea elu". Sest Paltsi ja Otsa ning enamike muude bloogijate ühte patta panemine on lihtsalt pealiskaudne, ja ei midagi muud.
PS! Ma millegi pärast ei usu, et selle sissekandega laupäevase Postimees Extra lehekülgedele saab :)
Toon sellest tükikese siinkohal välja:
Tunnistan ausalt, et ma ei mõista blogiinimesi. Vajadus oma väärt nõu ja mõtteid kogu maailmaga jagada teeb neist võimujanulised, edevad ning õnnetud inimesed.
Arvamusvõimu ihalejad, minu-mõte-on-liiga-hea-selleks-et-vaid-endale-hoida-inimesed, õnnetud inimesed, kes ei vaevu pika õhtusöögi ajal asju oma mehe/naisega arutama, kes sõpradega kokku saades otsivad laptop’id välja ning võrdlevad siis, kel on nutikamad mõtted olnud. Selle asemel et silma vaadata ja rääkida. Jälgida inimese reaktsioone, pakkuda talle võimalust vastu vaielda, kuulata.
Suurepärane!
Säärane retoorika on tavaliselt omane kohalikule parteipoliitikule. Pean silmas seda retoorikat, mida kasutati valimisliitude keelustamise debati ajal. Et kui on olemas juba poliitikaga tegelevad väljakujunenud parteid, siis miks on juurde vaja veel mingeid labiilseid ja seega tingimata ka vastutusvõimetuid valimisliite. Kui tahad riigi või omavalitsuse asja ajada, astu parteisse!
Aga mis saab siis, kui olemasolev raamistik ei vasta minu ja võibolla veel kellegi vajadustele? Mis siis saab, kui juba eksisteeriv partei minu arvamust miskite spetsiifiliste küsimuste koha pealt kuulda ei võta ning lähtub oma tegevuses julmalt enamuse seisukohast? Kas saame sellisel juhul rääkida demokraatiast, täpsemalt kodanikeühiskonnast, arvamuste mitmekesisusest jne?
Toon piltliku näite. Kui noor "ajakirjanik" on otsustanud näiteks teiselt kursuselt minna mõnda toimetusse mammonat kokku ajama - olles eelnevalt ülikoolis endale selgeks teinud, kuidas "nuppu" toimetada - ja oma harimatusest tulenevalt lolle asju ajaleheveergudele kirjutama, siis peab tavalisel lehelugejal eksisteerima õigus tõusta püsti ja öelda: "Vabandage, härra/preili, selle koha peal te küll eksite, maakera pole mitte lapik, vaid hoopis ümar. Kas teile siis sellist asja koolis või vähemalt ülikoolis ei õpetatud?"
Bloog ongi koht, kus igaüks saab sõltumata päritolust, rahalisest seisust, sõpradest, rahvusest või kurat-teab-millest välja öelda, mida ta maailma asjadest arvab ning mida õigemaks peab. Tegemist on kaasaegse infoühiskonna vahendiga, justnagu faksiaparaat, mobiiltelefon või e-post. Kui ei taha inimesega rääkida, ära võta telefoni vastu. Kui ei meeldi tema arvamus, ära loe tema bloogi.
Kuid Tuuli teab kogu eelnevat ise ka. Tema artikli "konks" või "uba" peitub hoopis mujal. Nagu reinsalud kardavad tülikaid valimisliite (mis vähemalt teoorias peaksid sundima suuri üleriigilisi parteisid kohalike omavlitsuste valimiste ajal ka kohalikele küsimustele ja kohalikele vajadustele mõtlema), nii kardavad ja alavääristavad kochid ka "arvamusvõimu ihalevaid" bloogijaid. Mulle tundub Tuuli Kochi artikkel olevat hoopis üleskutse teistele temasugustele haarata relvad ning asuda barrikaadidele. Sest tänases blogosfääris tegutseb hulk inimesi (ja siinkohal ei pea ma ennast silmas), kes kirjutavad märksa orginaalsemalt ja paremini kui kohaliku ajakirjanduse kochid ning seda tulenevalt tõsisasjast, et tegemist on lihtsalt avarama silmaringi ning haritumate inimestega. Sääraste "edevate ja õnnetute" vastu tuleb võidelda, sest muidu võib ühel heal päeval juhtuda, et ajakirjaniku pealiskaudsus paljastatakse ja sedakaudu saab otsa tema "hea elu". Sest Paltsi ja Otsa ning enamike muude bloogijate ühte patta panemine on lihtsalt pealiskaudne, ja ei midagi muud.
PS! Ma millegi pärast ei usu, et selle sissekandega laupäevase Postimees Extra lehekülgedele saab :)
vahvva
vastukaja
vanad
