pühapäev, November 20, 2005
Selline asi ajab mind kohe täitsa endast välja. Seda on ennegi juhtunud, Pirital ja Haaberstis. Seekord läheb see eriti hinge, kuna jutt käib minu tagaaiast. Eriti nõme on tõik, et asja ei korralda mitte mingi riiulifirma, vaid üks Eesti suurimaid ehitusfirmasid, ja et kõigil ametnikel on tunne, et nad ei saa midagi selle vastu ette võtta, kuna kõik on ju seaduslik!
Tegelikult sülitab üks suurfirma Eesti seadustele, sest teab, et sellest ei tule midagi. Seda on teinud poliitikud ja ärimehed ennemgi ning tulemusena kirjutab ajakirjandus asjast natukene kuni tuleb juba mingi uus teema, misjärel unustab rahvas juhtunu.
Kui riigil oleks selgroogu, võiks kõik tesitmoodi olla. Näiteks võiks riik panna riigihankeseadusesse kirja nõude, et ettevõte, kellele riik oma raha annab, peab suhtuma ühiskonda ja kodanikesse austavalt. Ja eksinud firmasid ei lastaks enam viis aastat ühelgi konkursil osa võtta. Samuti võiks riik saata maksuameti kaela nii sellele firmale, firma partneritele kui ka selle projektiga seotud inimestele; teha üks korralik revisjon ning olen veendunud, et kindlasti leidub midagi kahtlast. Tööohutusega tegelevad ametnikud võiks iga päev käia tööplatsil ja piinliku täpsusega otsida vigu. Politsei võiks kõik ehitust teenindavad autod üle kaaluda ja muidu üldist tehnoseisundit kontrollida. Analoogselt võiksid muud ametkonnad midagi välja mõelda. Kaitsevägi võiks kõik YIT projektijuhid kutsuda kordusõppele paariks kuuks ja maksta neile selle eest 50 krooni päevas. Eesti Energia võiks väita, et praegu ei jätku võimsust, et ehitusele elektrit anda jne.
Ühesõnaga võiks ühiskond kuulutada kõik firmad ja isikud, kes on selle projektiga seotud, täielikuks paariaks. Ma arvan, et kõike seda on võimalik teha seaduse piires, kui painutada seadusi sama palju kui ehitajad seda teevad. Tuleks saata selge sõnum, et nii nagu sina külale, nii küla sinule ja ma arvan, et peale esimest sellist ahistamist ei teki enam vastavaid probleeme ja rahval võiks isegi tekkida mingi ettekujutus õigusriigist ja õiglustundest.
Tegelikult sülitab üks suurfirma Eesti seadustele, sest teab, et sellest ei tule midagi. Seda on teinud poliitikud ja ärimehed ennemgi ning tulemusena kirjutab ajakirjandus asjast natukene kuni tuleb juba mingi uus teema, misjärel unustab rahvas juhtunu.
Kui riigil oleks selgroogu, võiks kõik tesitmoodi olla. Näiteks võiks riik panna riigihankeseadusesse kirja nõude, et ettevõte, kellele riik oma raha annab, peab suhtuma ühiskonda ja kodanikesse austavalt. Ja eksinud firmasid ei lastaks enam viis aastat ühelgi konkursil osa võtta. Samuti võiks riik saata maksuameti kaela nii sellele firmale, firma partneritele kui ka selle projektiga seotud inimestele; teha üks korralik revisjon ning olen veendunud, et kindlasti leidub midagi kahtlast. Tööohutusega tegelevad ametnikud võiks iga päev käia tööplatsil ja piinliku täpsusega otsida vigu. Politsei võiks kõik ehitust teenindavad autod üle kaaluda ja muidu üldist tehnoseisundit kontrollida. Analoogselt võiksid muud ametkonnad midagi välja mõelda. Kaitsevägi võiks kõik YIT projektijuhid kutsuda kordusõppele paariks kuuks ja maksta neile selle eest 50 krooni päevas. Eesti Energia võiks väita, et praegu ei jätku võimsust, et ehitusele elektrit anda jne.
Ühesõnaga võiks ühiskond kuulutada kõik firmad ja isikud, kes on selle projektiga seotud, täielikuks paariaks. Ma arvan, et kõike seda on võimalik teha seaduse piires, kui painutada seadusi sama palju kui ehitajad seda teevad. Tuleks saata selge sõnum, et nii nagu sina külale, nii küla sinule ja ma arvan, et peale esimest sellist ahistamist ei teki enam vastavaid probleeme ja rahval võiks isegi tekkida mingi ettekujutus õigusriigist ja õiglustundest.
vahvva
vastukaja
vanad
