Ilusate Meeste Klubi

Vot selline asi. Brasiillane, kes ihaleb NSVL-i järele.

Teie sõnavara laiendamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks presenteerin hardalt:

Maotaltsutajad - liik (super)inimesi, kes ei allu juues organismi alandavale diktaadile. Aga nad ju ikkagi oksendavad, ütlete teie. Muidugi nad oksendavad - nii väljendavad need universumi vürstid oma inimlikkust! Ent jälgige neid post factum: nad ei uinu põrandale ega habise, veeklaas käes, toanurgas. Nende silmis põleb edasi palavikuline piirituseleek ja nad kummutavad klaasi järel klaasi ükskõik millist solki! Ja iga pealtvaataja mõistab, et selles hinge templis ei kanna pükse mitte salakaval magu (ja milleks maole püksid), vaid vindine vaim.

90. elektronpopp, aktsendid ja mulletid on tagasi. Hardcore.

Kogenud kümnevõistleja (mina) jagab näpunäiteid: isegi atrofeerunud tudeng võib end (ja latti) kõrgushüppe viimasel katsel (kõrgus 1.45) ületada, kui keegi tekitab temas sportlikku viha lausega "hää, nagunii ei hüppa üle". Jama seisneb selles, et selline ütlus süvendab lisaks sportlikule vihale hingenärivat tahtmist vastavale inimesele vastu lõugu anda...Kes ütles, et sport on terviseks?

Lounamaa: Üks siider, palun.

Baaridaam: Siider viinaga, jah?

Lounamaa: Ei, miks viinaga?

Baaridaam: Muidu on liiga lahja.

Iga päev õpid midagi uut enese kohta.

Nii. Täna sõitis Markko Märtin Walesi ralli 15. kiiruskatsel teelt välja. Õnnetuses saadud vigastustesse suri kaardilugeja Michael Park. Ei hakka loetlema Michael "Beef" Parki saavutusi ega rääkima sellest, kui lahe mees ta paistis olevat. Või mida kõike nad Markkoga koos oleksid võinud saavutada. Lihtsalt kuratlikult kahju on. Nagu oleks tegu isikliku tuttavaga. Või nagu ütles üks uus-meremaalane: "There are only three true sports: bull-fighting, mountaineering and motorsports. The rest are mere games."

Iga asi maksab. Sünnipäev nädalavahetusel x krooni, kink y krooni, söök nädala sees z krooni jne. Kõike seda on lihtne ette planeerida teadmisega, et lõpuks ikka tuleb ju palgapäev.

Mida teha aga siis, kui keset tööpäeva astub sisse raamatupidaja ja ütleb, et tead, ma maksin sulle eelmisel kuul valel ajal vale summa palka. Hea uudis on see, et ta annab sulle natukene raha juurde. Halb uudis on see, et sa ei tea, kui palju sa täpselt palka saad ega ka seda, millal sa täpselt palka saad.

Loomulikult on lahendus tekkinud probleemile väga loogiline - sünnipäev nädalavahetusel maksab x² ja jääb vaid loota, et palgapäev tuleb see kuu varem kui eelmine.

Loodus on imeline.

Ööh, bööh.

Liisa vedas mu draama-orgiale, kus sai hakatuseks kogemata seljakotiga neiu Mirtlit lömastatud.

Seejärel sai autasustamise ajal saalis istutud ja tuntud ennast haardkoor-kiibitsejana, kes teiste inimeste pereüritusele kontvõõraks pugenud.

Siis sai joodud, aga mitte palju, sest kesse ikka tahab verd öökida, eksole.

Üldiselt oli tore jälle Tartus käia.

P.S. Kail, kui sa seda loed, siis aitähh dushi ja söetablettide eest. Joor än eindzhel! Ja ma ei pea silmas seda homoklubi.

Tõenäoliselt teenin järgmise lingi edastamisega mingisuguse poliitilise grupi huve, aga kurat, selline värk ikka ei lähe enam kohe üldse mitte.

Seep ja nöör, austatud haridusminister, seep ja nöör.

Sõbramajas toimus eile kauaoodatud "Maleva" esilinastus. Kohal oli enam-vähem kogu Tartu kultuuri- ja muidusööjate kiht, kellest sai maja ilusasti täis. Rahva üleskütmiseks astusid enne seansi algust üles filmitegijad ning kummaline, kuid kohati naljakas (eba)musikaalne punkkollektiiv.

Filmist rääkides tuleb nentida, et Õ-Fraktsioon on jõudnud uuele kvaliteeditasemele. "Malev" ... on lihtsalt väga hea. Selline mõnus pool-absurdikas, mille valmistamine oli kahtlemata sama lõbus, kui tegevus kinolinal jooksvas filmis. Sisu ümber jutustama siinkohal ei hakka, sest sääraseid kodumaise kinokunsti ... mhmh ... pärle peab ise nägema. Nii et, minge kinno!

Kasvõi Mirtel Pohla pärast. :)

SLÕL-i keelehuumor päästab päeva:

Härra Allar Viiviku ja populaarse kvaliteetlehe keeletoimetajate koostöö tulemusena on sündinud pealkiri "ETV päästis poliitikud vaidlema".

Miks ma arvan, et tegu on rafineeritud naljaga eestlaste kasvava soomekeelsuse aadressil (vt lahedad sõnavärdid nagu "rekka" ja "huijama" jne, jne)? Sest viimase paari päeva artikleid vaadates näib, et õhtulehtnikud oskavad sõna "päästma" ka õigesti kasutada:

"Sõbra päästja suri mürgigaasi kätte"
"Elu päästa on hea, ilus ja armas tunne!"
"Eesti noormees päästis Helsingis bussitäie rahvast"

Aga siiriousli - kui selgub, et lisaks sõna "kaotama" asendamisele sõnaga "hävima" kavatseb ajakirjandus nüüd sõna "laskma" asendada sõnaga "päästma", siis päästan ma ennast küll maha, raisk.

Astun varsti (peatselt märgatavalt kallima pieltihinnaga) bussi peale, et kimada Draama- ja "Maleva"-hulluses Tartu poole.

Eks näis, kuivõrd palju on kiiduväärt kultuuraürituste korraldajad vigaste peale mõelnud.

On pühapäeva hommik ja ma löön oma väsinud silmad lahti. Läheb natukene aega ja mul tuleb meelde, et ma kutsusin eile paar inimest enda juurde jalgpalli vaatama. Siis tuleb meelde, et tegelikult tuli kohale umbes 20 inimest. Jalutan trepist alla ja otsa vaatab New Orleans. Tühjad purgid ja pudelid vedelevad kõikjal. Mu vend vaatab mind halvustavalt ja ütleb, et toad haisevad. Ma ütlen, ma tean, mis siis, kes ei tea on loll. Ma lähen kööki, et oma valutavale kurgule kuuma teed teha ja mul tuleb meelde, et kogu köögi mööbel on õue tassitud. Igale poole kuhu ma vaatan paistab vastu paar tundi tõsist koristust.

Siis ma leian diivanilt magava Kerdi, kes teeb ühe silma lahti ja küsib kas meil õlut on. Siuke mõnus pohhuism on väga lõdvestav ja ma toon talle õlle. Kert teeb diivanil veel korra sama silma lahti ja küsib, ega meil külma õlut ei ole. No siuke mees tõesti.

Ma lähen kööki ja otsin endale puhta klaasi, kuhu valada mõnusat alkovaba kokat. Enne veel kui ma jõuan puhta klaasi leida, tõttab kööki Anti, ja ütleb resoluutselt, et janu on. Sama kindlalt avab ta külmkapi, otsib sealt pudeli džinni ja kurdab, et need lollakad jõid eile tema tooniku limonaadi pähe ära. Ta pistab oma pea veelkord külmkappi, kostab võidurõõmus karjatus ja maailma õnnelikum Anti hoiab peos pudelit toonikut. Pea läheb veelkord külmakappi ja endaga juba väga rahulolev Anti näitab mulle jääd. Valmib kokteil ja Anti läheb õue oma zippot otsima. Ma võtan lonksu oma kokat, ja valan sinna rummi peale.

Pärast kolmekuulist eemalviibimist naases Madis täna kodumaale.

Märten olevat Ameerikasse maha jäänud.

Sõber-Liisa tallab meinstriimmeedia kandu.

Nimelt akrediteeriti ta mingile provintsifestivalile eestimaa esimeseks bloogiajakirjanikuks.

Loomulikult ei jaga mina kui värskelt repatrieerunud pealinlane "kultuurist" ja "tartu vaimust" enam mõhkugi (see-eest võtan igal õhtul lõõgastavaid sularahavanne). Siiski kraban endale vabaduse preili T-le kogu IMK nimel selleks uljaks eksperimendiks palju päälehakkamist ja pauerit soovida.

Pean järjekordselt tõdema, et sport on tervisele äärmiselt kahjulik - järgmised kaks nädalat veedan kipsis jalaga L. B. Jefferiesi kombel naabrite järele luurates.

Priit Pullerits, vaata ette!