kolmapäev, Mai 24, 2006

Eelmise nädala alguses võtsin esimest korda elus töölt puhkust. (Varem pole lihtsalt sellest probleemi tehtud, kui ma nädalaks teadmata ära kaon.) Tänaseks olen aru saanud, et puhkus võib inimese natukene hajameelseks teha. Järgnevalt toon kolm näidet.

Selleks, et oma elu huvitavamks teha, on mul rohkem kui üks töökoht ja loomulikult läksin puhkusele ainult ühes töökohas. Mugavalt unustasin aga peaaegu terve nädal ka teise kohta nägu näidata. Kui mul see lõpuks meelde tuli, ei küsinudki keegi, kus ma olnud olen ja kas ma tööd ka teen. Nüüdseks olen veendunud, et "töötamiseks" ei peagi ma tegelikult kontoris käima ja tööd tegema. Piisab, kui raamatupidaja korra kuus palka maksab.

Teine näide: suutsin tervelt kaks päeva olla uue pangakaardi omanik. Seekord võtsin raha välja ülikoolis. Samal ajal vestlesin ühe õppejõuga vasktorude eelistest raudtorude ees, mistõttu ma ei imestagi, et säärase huvitava vestluse taustal kaart automaati ununes. (Olin tol hetkel kaine.)

Kolmandaks, elasin terve elise päev teadmises, et käes on kolmapäev. Läksin isegi ühele üritusele, kus pidi olema umbes 2000 osavõtjat. Suuri oli minu üllatus, kui tajusin, et olen kõige esimesena kohale jõudnud. Isegi korraldajatest varem. Pidin telefoni kalendrist järgi vaatama, kas ma olen kohale jõudnud päev varem või hiljem. (Olin tol hetkel kaine.)

Igatahes, loo moraal on see, et peaksin igaks juhuks enne puhkuse lõppu oma nime aluspesule õmblema.

// kirjutas Alar @ 13:40