Ilusate Meeste Klubi

Head idamaad, lounamaa!

Meedias käib debatt selle üle, kas gay'd võivad abielluda või mitte. Ilusad Mehed on juba pikka aega seda kõrvalt vaadanud ja oma arvamuse enda teada hoidnud. Kuid kuna debatt on jõudunud juba nii kaugele, et rappuma võivad hakata ühiskonna alustalad, on aeg võtta seisukoht.

Mulle tundub, et keegi ei ole pakkunud välja veel seda kõige õigemat lahenduskäiku. Nimelt, miks peaks üldse riik reguleerima või registreerima kahe inimese vahelist suhet? Abielu tähendab iseenesest truudusevannet oma partnerile ja miks peaks kaks teineteist armastavat inimest veel oma tundeid mingis riiklikus registris registreerima?

Ärge saage minust valest aru, mul ei ole abielu kui institutsiooni vastu mitte midagi. On tore kui inimesed on oma tunnetes kindlad ja näitavad seda (kas riigi või kiriku esindaja juuresolekul) nii endale kui ka teistele selleks ettenähtud tseremoonial. Tore on ka abiellumisega kaasnev pidu. Ma ei näe aga põhjust, miks peaks riik väljastama selleks loa ja pärast veel kuhugi registrisse kirjutama, et näe, need kaks armastav teineteist ja lubasid elu lõpuni kokku jääda.

Siinjuures ei tohiks põhjus olla juuriidiline, sest minu arusaamise kohaselt loetakse tänapäeval piisvalt pikka kooselu nagunii vabaabieluks, millele rakenduvad samad seadused, mis riigi registreeritud abielule.

Kas ei ole juba tagumine aeg, et ametnikud lahkuksid meie magamistoast?

Nii et lähema kahe aasta jooksul tuleb Inglismaale sõita.

Loen mina leheäris värsket Miki Hiirt ja mida ma näen! Lastele pakutakse tänavu talvel lugeda sedasama lugu Piilupart Donaldist ja suurest suusavõistlusest, mis ilmus samas koomiksivihikus esmakordselt mingi 10 aastat tagasi.

Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Marsaraadiost tuli "I Will Always Love You" Whitney Houstoni esituses.

Ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga teise salmi alguses venitab ta väga hingestatult fraasi "bittersweet mammaries". Nagu järgmisest laulureast selgub, on need ainsad asjad, mis ta endaga kaasa võtab.

Crack-flavoured breastmilk, anyone?

Te kindlasti mõtlete, et miks keegi siia nii pikka aega ühtki sissekannet ei ole kirjutanud.

Üritage meid mõista, inimesed. Pärast seda ühiskonna alustalasid raputanud skandaali (mille nime me ei nimeta, mida käsitlevatele artiklitele me viidata ei tihka!) valitseb Ilusate Meeste hinges mäslev kaos. Me istume juba viiendat päeva (või oli see kuuendat? nad varisevad kalendrist märkamatult, niisamuti nagu juuksed meie kuklailt) järjest oma kodudes ja mõtleme, kas ja kuidas eluga edasi minna. Kuis jääda pinnale, kui kõik me ümber imeb?

Ehk terendab tunneli tagumises otsas tuli? Elame, näeme...

Järgnev typo pärineb vestlusest, mis käsitles Tallinna Ülikooliga seonduvat:

Alar says:
Nojah, aga seda raha ei ole ju kuhugi panna. Teadust seal ei tehta. Vähemalt sellist, mis nõuaks laboreid ja tehnikat jne.
Alar says:
Nende teadus on mingi priimäe doktoritöö, mis vajab ainult aega ja natsa paberit
Alar says:
ja ühte enseimetajat.

Oleks teadnud, et talvel nii külmad ilmad tulevad, oleks suvel palju enam rasva kogunud.

Oliver Peek avab oma nõustamisportaali www.siseinfo.ee. Ta ise väidab, et nimi on jah natukene irooniaga pooleks pandud. Parimad pärlid koduleheküljelt: "Siseinfo kasutajaks saamine eeldab ainult registreerimist ning ei nõua mitte mingisugust tasu.". Või: "Liitu Siseinfo kasutajatega juba täna ja teeni aktsiaturul raha!"

Hardi-har-har. Kiidan heaks algatuse. (Peeki tunnen ise kah:P)

Reklaamiinimestel on veider huumorisoon. Delfis on sellinne uudis, mille juurde käib reklaam sellest, kuidas mootorrattur kukub ja läheb siis autot ostma. Kui te nüüd ei oska kahte eelnevalt öeldud mõtet kokku viia, siis ärge muretsege, järelikult olete normaalne inimene.

Asi on lihtsalt selles, et Männiku karjäär on tsiklistidele tuttav koht, kuna seal käiakse krossi sõitmas. Tõenäoliselt loevad nimetatud uudist just nemad ning näevad selle juurde reklaami kukkuvast ratturist. Paranoia, arvate. Ei! Sest äsja keelati ära ka Keila kross põhjendusega, et see on liiga vali. Tegemist on mingi vandenõuga mootorratturite vastu. Kavatsen asja uurida ja üldsust teavitada.

Tänaseid ilmaolusid silmas pidades tervitan kõiki kojamehi ja heakorraametnikke.

Idülliline pilt: korterinaaber õhukeses öösärgis põrandal istumas ja kirjutamas midagi oma bloogi. Seisan mina ta selja taha, ta vaatab üles ja ütleb: "kirjutan siin oma sitast seksist. Sessist st."

Mulle meeldib see korter.

"ETV sporditoimetuse staaride Toomas Uba ja Raul Rebase kahvatu vari kodanik Kaljuveer peaks ilmselt vist valgustajaks hakkama."

Ja veel: "Väikeste inimeste madalad kired pöördusid tegelikkuses mitte milleski süüdi oleva Eesti autospordi ja kahe noore piloodi vastu. Olen olnud 11 aastat Eesti Autospordi Liidu juhatuse liige ja midagi nii rumalat ei ole ma ajakirjanikke seoses autospordiga selle aja jooksul tegemas näinud"

Lepikson paneb täiega ja ma olen temaga üle pika aja täielikult nõus.

Tegu siis spordiajakirjanike bläkiga, et boikoteerisid Märtinit, kes on küll alati andnud rallit puudutavaid kommentaare, kuid hoidunud eraelust rääkimast. Näiteks Suuderil või ralliraadiol pole kunagi olnud probleemi Märtini rääkimapanemisega. Sest nad küsivad asjalikke küsimusi. Rääkimata sellest, et antud üritus tähendas nii palju noortele, lootustandavetele pilootidele. Seakari, mitte Eesti spordiajakirjanikud.

PS. Jätkab IMK rallispordi-autopedenduse rubriik.

Eilse päeva mõttetera: tudeng ja raha on asjad, mis saavad kokku harva ja üürikeselt.

Ja KUI tõsi see on...

Jalgpallurite naised.

Couple of interesting years :
Year 1981
1. Prince Charles got married
2. Liverpool crowned soccer Champions of Europe
3. Australia lost the Ashes tournament.
4. Pope Died

Year 2005
1. Prince Charles got married
2. Liverpool crowned soccer Champions of Europe
3. Australia lost the Ashes tournament
4. Pope Died

And the Lesson Learned?
The next time Charles gets married, someone warn the Pope.


(Selline msn-i nali siis Madiselt)

Eilse päeva mõttetera: leivad võib ju naisega ühte kappi panna, aga konspekte mitte kunagi!

Lause tulenes sellest, et lahkuminekul oli naine ilmselt kaasa võtnud osad konspektid, mis ta arvas enda omad olevat. Tegelikult ei olnud. Ja sellest johtuvalt üleskutse: kui keegi on võtnud ainet nimega "Kanada ühiskond ja kultuur" ja sel kellelgi on need konspektid olemas, palun võtke minuga ühendust.

"Alar? Alar?! Alar!" äratas hommikul ülemus mind tähtsatest mõtetest ja unelmatest. "Kas sul on midagi lisada? Mingeid mõtteid?"
"Ei ... kõik paistab nagu korras olevat."
"Nii et sa tead, mida on vaja teha ning saadad meile koosoleku protokolli?"
"Ee ... jah, muidugi. Homseks on see olemas," ütlesin ma kogeledes ja vaatasin viimase tunni jooksul paberile sirgeldatud kolme rida ning ühte ümmargust triibulist kassi.

Asi polegi selles, et mulle ei meeldi protokollida (mida mulle tegelikult tõesti ei meeldi teha), asi on lihtsalt selles, et mul on umbes 3-sekundiline tähelepanuvõime (mis kehtib loomulikult ainult juhul, kui ei räägita minust või millestki, mis mind tõeliselt huvitab). Ma süüdistaks selles MTV-d, kuid mul ei ole seda telekanalit kunagi kodus näidanud. Seniajani pole minu nõrgast tähelepanuvõimest probleemi tekkinud; vastupidi - ma olen koosolekuid lausa nautinud, kuna siis saan terve tunnikese aknast välja vaadata ja oma mõtetele keskenduda. Nüüd aga pean homseks kokku panema selle koosoleku protokolli, kus mind sisuliselt kohal ei olnudki.

Aga ma ei muretse eriti, sest mul on tunne, et nii kui ma mõtlen välja, millise päevakorrapunkti alla käis ümmargune triibuline kass, tuleb ülejäänu juba loomulikult.

Sünnipäev on läbi, toogat enam ei kanna ja vaip on täiesti punane veinist. Ja peavalu on kah.

Ent kuidas veeta ühte mõnusat pohmaka pühapäeva, kui esmaspäeval on eksam neurofarmakoloogias? See on imelihtne: on vaja võtta auto, kartulipüss ja muud tarvikud ning minna Raadile viieks tunniks fannima. Laskma ja jäärajale sõitma. Vahepeal auto aku tühjaks lasta ja krokodille oodata jne. Superb. Hüvasti uni enne eksamit.

Jättes hea maitse piiri kaugele selja taha (oleks ka imkis viimane aeg) küsin järgneva küsimuse:

Kuidas tselluliidist lahti saada?
Tuled paar korda öösel kolme-nelja ajal koju ja tselluliit läheb ise minema.

Ha. Ha. Ha.

Tsitaat ühest Läti ajaloo aineks vajalikust raamatust:

"...riimkroonika järgi läheb umbes 1 000 000 semgalit leedulaste aladele, kus..."*
*Toimetaja märkus: See riimkroonikas toodud arv usaldust ei ärata.

Mida looma? Miljon semgalit? Suur semgalite ränne? Huvitav, miks üheskis teises raamatus seda vapustavat statistikat ei ole?

Avagem söör Espenbergi elutarkuskohver:
seksiostja, vaene hing, on sugutungi ohver
feministist elajas ei mõista aga seda
tema ainus tung on haige iha vagatseda

Tõstke käed need keda rootsi silmakiri veenis
te ei mõista, raisk, kui võimas argument on peenis
oh kes jaksaks selle relva jõudu talitseda
ükski õige mees ei suuda ennast valitseda

Kriminaalne oleks keelustada seksišoping
iga mees on prostituudile kui vaimne doping
ärge nutke moralistid, ablas naine väsib
kupeldus saab otsa siis kui Patriarh nii käsib

Lubadus uueks aastaks:

See aasta ma rohkem ei joo...
Aga vähem ka mitte.

Algas Dakari ralli. Autode arvestuses juhib Sainz. Väike väljavõte eelmisel aastal osalenud Taivo Luige (Tegelikult ikka Andres Rätsepa) "reisikirjast":

"kiirus ca 100 km/h. Järsku näen enda ees tolmust välja ilmuvat suurt kivikolakat, samal hetkel käib meeletu pauk ja olen üle lenksu õhus. Maandun kivipõllule selja ja istmiku peale, hetke pärast lendab mulle otsa ka minu 200 kg kaaluv ratas…
Esimesel hetkel on valu ja põrutus nii suur, et ei saa ennast liigutadagi. Lihtsalt laman ja kõõksun, hing on kinni. Valu on selline, et kardan, et mingi luu on murdunud.
/../
Arst arvab, et kuna sõita on kiiruskatset üle saja kilomeetri, siis ei ole reaalne jätkata ja ütleb, et nad võivad mu kopteriga ära viia. See tähendaks automaatselt katkestamist…..
Võtan arstilt hunniku valuvaigisteid, palun neid end tsikli selga aidata ja jätkan siiski sõitu. Arst kehitab õlgu ja muigab, et nii kui nii korjame su ennem katse lõppu veel üles…
/../
Kuna tean, et järgmisel päeval on läbida üle 600 kilomeetri rasket maastiku, siis hakkab tekkima masendus, et ei ole võimalk seda võistlust jätkata…
/../

Kogu päev on kui õudusunenägu. Rada on raske, iga põrutus mõjub nagu kuvaldalöök. Valu on nii suur, et silmist jooksevad pisarad….
Mitmel korral läheb silme eest mustaks ja pean 10 minutit maas lamama, et saaks jällegi jätkata. Kuna pole saanud korralikult süüa ja magada on ka energiavarud täielikult otsakorral. Masendus hakkab taas maad võtma — homme on 670 km pikkune kiiruskatse ja käivad kuulujutud, et see olevat raskeim etapp sel aastal…

Vastu ööd jõuan laagrisse Zouerati, Mauritaanias. Jätkamine tundub täiesti ebareaalne. Otsustan teha lõpliku otsuse hommikul.
/../
Enesetunne on peale hommikust valuvaigistite peotäit esimest korda nagu natuke parem. Mehhaanikud aitavad tsiklile ja lähen hambad ristis jällegi starti teadmata, et järgnevad 36 tundi kujunevad minu elu rängeimaks."

Täpsemalt loe siit.

Jne. Ahjaa, head uut aastat.