Ilusate Meeste Klubi

Pole midagi vahvamat, kui Ingmariga öösel kell 5 Miina Härma Gümnaasiumi kunstmuruväljakul alasti jalgpalli mängida. Ikkagi naked neljapäev. Pärast võitluslikku mängu leppisime 1-1 viigiga.

Imeline on hommikul tööle minna pudeli vee ning paki Rennie ja paki Ibumaxiga.

Panen siia kirja, et meelest ära ei läheks: IMK peab saatma järgmine aasta suuremaarvulise esinduse Eesti Teatriauhindade jagamisele. Tegu oli suurepärase üritusega. Kui õigel ajal kohale minna (mina ei läinud) saab tasuta shampust ja suupisteid (shampus, muuseas, on ilma siirupita). Teatriinimesed teevad laval nalja ja üldse on väga kultuurne tunne. Müüakse gini toonikuga ja parim asi on see, et kuna tegu on kinnise üritusega, siis raha ei küsita sissepääsu eest. Tuleb lihtsalt öelda, et kutse jäi koju ja mingi teater juurde valetada. Personalile oli antud juhised, et kui inimestel ka kutset ei ole, tuleb nad ikkagi sisse lasta, sest teatriinimestel võib ju kutse maha jääda. Vinge pidu oli.

Tea, et kui sa näed terve öö unes, kuidas sa sõidad oma uue Ferrari Modenaga mööda Tallinn-Haapsalu maanteed, kui sa üles ärgates mäletad iga viimast kui käiguvahetust, tahhomeetri näitu ning kurvi ja kui sul on hinges mõnus ärevus (selline, nagu oli kaheksa-aastasena enne esimest korda Serenasse minekut), siis on tegemist kroonilise ja ravimatu autopedendusega.

Pekingis on mööblipood
IKEA tal nimeks
seal on omamoodi lood
näete, pange imeks:
















diivaneile rivistub
vanuritehunnik
võtab istet, kivistub
ja ei liigu, sunnik

pere tuleb, pere jääb
köögilaua taha
see, kes karvast vaipa näeb
sinna heidab maha

mõnel laua peal on pea
mõnel kogu keha
sääl letargia maitseb hea
kuni koidab eha

vaikselt, et ei virguks need
kes on suikund unne
tüdruk, kaelas kolmteist keed,
uurib peeglist punne

tugitoolis tukub mees
voodil viskleb lapsi
kuskil baarikapi sees
kääbus võtab napsi

Alljärgneva postituse valguses pean taaskordselt tõdema, et alkoholism on väga raske haigus, mis kulgeb väga lõbusalt.

Ilusad Mehed viibisid täna ajaveeb.ee auhinnagaalal. Nagu arvatud, ei võitnud me mitte midagi. Samas jõime me 21 klaasi shampust. Ja shampus sai otsa (see oli mingi roheline). Otseselt oli see tingitud faktist, et IMK esindus jõi ära pooled shampusest. Vähemalt stiili meil on... Seejärel tellisime Long Island Ice Tead, neiu tõi meile "suure" LIIT asemel "topelt" Long Island Ice Tead. Arve oli kokku 820.

Järgmine aasta paneb IMK välja eriauhinna MEIE meelest parimale bloogile. Auhind saab olema suupärasem kui praegune peaauhind. Kätte antakse koheselt manustava vägijoogina. Me täname züriid, kes oli lõpuni meie poolt. Kahtetsusväärne oli ainult peasponsori mõjuvõim, mis kallutas otsuse marketingitava blogi poole.

Me leiame, et Mere Blogi tegelased on liiga vanad, et raisata oma aega blogimise peale. GET A JOB GUYS. Eriline tänu läheb Liisale, kes oli meile toeks kogu selle raske teekonna vältel ja kes ei kaotanud usku alkohoolikutesse ja eneseimetajatesse. Et siis tänks.

Ma ei kujuta ette neid inimesi, kes panevad siirupit shampuse sisse.

Alar ja Madis!

Täna siis tihe päevaplaan. Kõigepealt vaheeksam eneseesitluses ja seksuaalkäitumises, siis aga klassiõde Liisi suurpärase Chrysler Sebringuga Tallinna, et vastu võtta ja edasises elus nautida igavest aupaistet, mida tagab meile ajaveeb.ee (tegelikult on vaja juba seetõttu kohale minna, et pakutakse "suupisteid ja keelekastet").

Aa, muuseas, minu naised-kihlatud hakkasid oma bloogi riibrändima. Terve eilne päev arutasid uue kujunduse üle, et kunagi jõuda lähedale sellele stiilsusele, mida esindab imk;) (Ei tegelt ka, nad arvavad, et teevad parema ploogi kui see siin.)

made in Hiina Rahvavabrik

AMETLIK TEADAANNE.

Pean vabandama, sest olen lähiminevikus lähtunud stereotüüpidest ja pidanud juriste tihtipeale paberimäärijatest kuivikuteks. (Need valearusaamad tuginevad peamiselt Ameerika telesarjadel ja vähestel isiklikel kogemustel.) Peale eilset pean tõdema, et juristid oskavad ennast lõdvaks lasta ning nad ei kanna kogu aeg ülikonda ja kostüümi. Kuigi olin ka enne eilset puutunud kokku rokkivate juristidega, pidasin neid pigem erandiks kui reegliks. Nüüd olen aga veendunud, et kõik juristid rokivad.

PS! Siiski luban selle avalduse juures endale natukene eksimisruumi, sest asi võib vabalt olla hoopiski tõsiasjas, et Depeche Mode paneks vist ka kaktused rokkima

Vaatan närviliselt, kuidas boss kleebib kontori seinale suuri valgeid pabereid ja väiksemaid värvilisi paberilipakaid. See tähendab vaid üht ... - kohe algab vähemalt kolmetunnine koosolek.

Juba mõte sellest paneb vere kiiremini käima ja kergelt hingeldama. Nii kuidas seinad kattuvad täitmata tabelite ja märksõnadega, on mul üha raskem paigal püsida. Kõik minus karjub "KAO SIIT, JA KÄHKU!". Kätes on kerge värin ja jalg taob hommikul raadiost kuuldud loo rütmi. Hing ihkab kuuma rahustava kakao järele. Korraga jääb kõik vaikseks ja kostub "Kas sulle sobib, kui alustame pool tundi varem?".

Eelnev oli üks lõik minu peatselt avaldatavast raamatust "Ma olen liiga enesekeskne, et kuulata 3 tundi teiste inimeste juttu teemast, mis mind tegelikult ei puuduta".

Me oleme kiiresti edasi liikunud, kuid sotsiaalsete vastuolude süvenemise hinnaga. Teist võimalust meil ei ole olnud. Kuid nüüd on aeg eriti teraselt jälgida, kas me tahtmatult ei ületa sotsiaalse taluvuse piiri. Tööpuudus on suur, pensionid on väikesed, aga rikkust, mida ümber jagada, on ikka veel vähevõitu. Ma teeksin siia juba kaks märkust. Esiteks, meil puudub avameelne kahekõne valitsuse ja kodaniku vahel, miks asjad nii on, nagu nad on. Inimene tahab teada. Inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida. See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus. Õigusriigis on dialoog kodanikuga iga valitsuse otsene kohustus ja iga kodaniku otsene õigus. Ning teine märkus. Parlamentaarne riik tugineb tugevatele erakondadele. Erakonnal on omad programmid, teisisõnu, omad põhimõtted, kuidas teostada õigust haridusele, õigust tööle, õigus sotsiaalabile ja paljudele muudele õigustele, mida garanteerib Eesti põhiseaduse teine peatükk. Tahaksin jälgida ühe või teise või kolmanda eesti erakonna seisukohtade kujunemist näiteks hariduspoliitikas või sotsiaalpoliitikas või kas või Eesti raudteevõrgu tulevikus, tahaksin kuulda põhimõtteid ja erinevatest põhimõtetest sünteesitud lahendust. Ma jälgin ''Fönixi'' kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid: nad naeravad koos, kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk.

President Lennart Meri,
Tallinnas 24. veebruaril 2001.a.


Eesti on samaaegselt nii tervik kui osa. Tervik riigina, Eesti Vabariigina. Ning osa, lahutamatu osa Euroopast ja maailmast. Iga osa, sõltumata tema mõõtmetest, mõjutab tervikut. Nii nagu iga Eestimaa elanik mõjutab Eesti riiki kui tervikut, nii mõjutab Eesti Euroopat ja kogu maailma kui tervikut. Rõhutan ikka ja jälle üksikisiku rolli terviku kujundamisel. Tööka, ausa, stabiilse, demokraatliku, haritud, rõõmsameelse Eesti kujundamisel. Ja ainult pidevalt osaledes, – vallas, maakonnas, riigis, Euroopas ja maailmas, – suudame iseendiks jääda. Tänan kõiki, kes on Eestit meeles pidanud. Mõtlen koos teiega nende peale, kes on hukkunud ega ole enam koos meiega. Mõtlen ka nende peale, kes pole praegusel tunnil oma kodudes, vaid teevad tööd. Ja soovin kõigile, kes me jätkame ja juurde tuleme, ilusat uut aastat väsimatus Eestis! Siit, Paslepa tinaselt pilvepiirilt soovin teile päikesepaistelist aastat, kallis rahvas. Me oleme sandimateski oludes toime tulnud, ammugi siis nüüd!

President Lennart Meri,
Paslepas 31. detsembril 1997.a.

---

Puhka rahus, austatud president.


Edited 13:10 - Soomlased on oma vaatevinklist kenasti kokku võtnud Lennart Meri elutöö.

Ärge proovige järgnevat kombinatsiooni:

Hõõgvein
Grappa
80-kraadine rumm
Jim Beam
Gabriel
Õlu, õlu, õlu.

Olen astunud klubisse, kuhu kuuluvad need, kes teavad, mida tähendab mitmepäevane pohmell. Söögi- ja eluisu näivad olevat kadunud.

Järgnevalt toon välja 10 põhjust, miks Ilusate Meeste Klubi ei tohiks võita ajaveeb.ee konkurssi.

1. Esimese asjana prooviksime, kui kaua läheb aega, et juua maha 10000 krooni. Peale meeleolukat 10 tundi järgneks blogis 3 päeva masendusest nõretavaid sissekandeid. Ühesõnaga tekiks korvamatu kahju blogosfäärile.

2. Ei ole just tark idee tõsta esile blogi, mis järjekindlalt paljastab maailmale noorte seas süveneva alkoholismi glamuursemat poolt.

3. Ilusate Meeste elu ei ole nii põnev, et me kirjeldaks seda iga päev detailselt alates sellest, kuidas hommikul keegi bussis haises ja lõpetades sellega, kuidas õhtul und ei tulnud. Päriselt ka, meil juhtuvad nii põnevad asjad heal juhul kord nädalas (kui mitte harvemini). (Ning ilusaid pilte teha ei oska me kohe üldse.)

4. Me kasutame lause alguses suuri tähti ning lausete sees ja eraldamiseks igasuguseid kirjavahemärke.

5. Tegelikult räägime me ju enamasti ühest ja samast asjast ning kordame ennast lõputult.

6. Kujunduses oleme kasutanud ainult kahte värvi. (Selle rõveda maitselageduse kaitseks saab ainult öelda, et oleme mehed ja arvame, et esikusse värvi valimiseks läheb aega 4 minutit mitte kaks nädalat.)

7. Me ilmuks ajaveeb.ee lõputseremooniale kõik purjuspäi, karjuksime ja ropendaksime kõvasti ning kõigil peale meie oleks väga piinlik. Me lahkuks arvet maksmata, sest meiesugused staarid saavad kõike ju tasuta!

8. Kui uudis sellest jõuab rahvusvahelisse pressi, pistetakse lounamaa Hiina Rahvavabariigis rahvavaenlasena pokrisse, kuna blogida seal ju ei tohi!

9. Kuna meist saaks ilmselgelt blogimaailmas suured autoriteedid, siis väheneks tunduvalt ajaveeb.ee žürii silmapaistvus. Meiesugust tugevat konkurenti ei taha arvamusliidrite turule aga mitte keegi.

10. Tegelikult räägime me ju enamasti ühest ja samast asjast ning kordame ennast lõputult.

Palju õnne Meile! Täna õhtul voolab ojadena kuubaliibret, valget kurge ja lauaviina.

Seda siis mitte naistepäeva, vaid selle pärast.

Kus on naistekaitsevoliniku silmad täna? Mina näiteks pole ühtegi õit veel saanud ja eelmiste aastate praktika näitab, et ega vist ei saa ka. Pole ime, et president annab kilode kaupa ordeneid inimestele, kes sisuliselt teevad ainult oma tööd, kui pooled Eesti inimesed saavad lausa terve päeva tulenevalt oma soost. Emadepäeva tähistamisest saan ma aru, sest see on ikkagi eriliste teenete eest isamaale ja pealegi on tasakaaluks olemas isadepäev. Vanasti oli meil veel armee aastapäev, aga nüüd ei tehta sellestki enam suurt numbrit.

Tegelikult pole ma kade, vaid lihtsalt mõtlen, kui kurb on kõikidel naistel, kuna neil ei ole ühtegi päeva aastas, kus saaks meestele näiteks akutrelle ja mootoriõli kinkida.

Hei sina noor ja ettevõtlik mees! Lähme ja teeme järgmine kolmapäev seitsmekümnele Türi Kolledži naisele striptiisi. Kava filmist Full Monty. Hetkel on trupis vakantsed veel umbes viis kohta.

tümp
tümp
tümp
teeb bass
preili mu vastas on nagu kass
(tekitab kõva allergiahoo)
plinkiva valguse mädasoo
imeb endasse nühkleva rahva
küll on higine
küll on vahva

prouapeksja-särkides neiud
punastes dressides androgüün-peiud
pakitud kokku kui silgud
meres
adrenaliinid laiali veres
suunavad pilgud
andunult üles
seal on kui vanajumala süles

klubi kõige valgem mees kes mängib
kõige mustemat muusikat ja hängib
teiste albiinodega oma diidžeiverandal
sigaret hambus
nagu bambus
pandal

(pilt varastatud)

Pubekadraama, vol 1.

Nii, olen segatud kõrgema kategooria pubekadraamasse. Helistas minule neiu X Valgamaalt. Ja palus teenet. Teene sisu oli järgmine: mina pean saatma talle võimalikult romantilise SMSi, et ta saaks seda näidata ühele suvakale kutile, et teda armukadedaks teha. Alguses mõtlesin, et ei viitsi, a hiljem leidsin, et naljas on isegi teatavat kvaliteeti. Seega läksin mina internetti ja otsisin välja valiku kõige nilbemaid ja imalamaid armastuse ess-em-esse. Esitasin neiu X-le valiku luuletusi, millest valisime üheskoos välja järgneva: "Vaatan ja vaatan kuid miskit ei näe, hoian sind hellalt kuid tühjad on käed. Mõtlen ja mõtlen kuid aru ei saa, miks nii kuradi rakse on elada sinuta". Saatsin siis selle sõnumi ära ja eeldasin, et asi vask. Muuseas, repliigi korras on vist tarvis öelda, et Neiu X pärast pidin ma umbes 3 aastat tagasi Valgas juba peksa saama.

Teine vaatus. Helistab mulle keegi ja küsib, et kes ma selline olen. Ütlen, et Madis. Küsib, kas saatsin sellise sõnumi. Vastan, et saatsin (tagasi ajada juba ju kah natuke mõttetu). Küsib, mis meil on. Mina vastan ettevaatlikult, et ma tunnen neiut juba pikka aega ja midagi nagu oleks. Selle peale viskab tüüp toru ära.

Kolmas vaatus. Pikad ja kirglikud telefonikõned minu ja neiu X vahel. Pikad ja kirglikud telefonikõned härrasmehe ja minu korterinaabri Marika vahel (tegelasi tuleb üha juurde). Ühesõnaga võttis Marika mu telefoni vastu ja andis poisile teada, et ta on minu tüdruk ja elukaaslane ning et mida see Madis nüüd ikka korda on saatnud. Poiss seevastu ütles, et "t*ra, ma leian selle Madise nagunii üles". Marika - näiteringis ikka käinud - helistas talle tagasi ja nõudis nuttes selgitusi.

Intriig on ühesõnaga üles võetud ja minu korterinaabrite abiga suuremaks puhutud. Neiu X on mures, et poiss võib muutuda vägivaldseks. Samas oleks ta pidanud seda enne mõtlema, kui ta talle sõnumit eksponeeris ja siis telefoni tema autosse jättis...Kust siis vastav härrasmees ka minu telefoninumbri sai.

Igal juhul - keeruline. Aga vähemalt mitte igav ei ole see elukene.

Mingi ühiskondlik teema on kuum siis, kui selle toetuseks kogutakse allkirju. Nüüd on see tabanud Tartu maanteed, mida tahetakse laiemaks ehitada. Õilsa ürituse jaoks loodud koduleheküljelt võib lugeda, et viimase kuue aasta jooksul on seal toimunud liiklusõnnetustes hukkunud kogunisti 73 inimest.

Ma tahaks ka, et sõitmine oleks turvalisem, aga pean ausalt ütlema, et ma ei ole nõus, et riik maksaks selle eest 9,5 miljardit krooni. Kui vaadata siinset ühiskonda ja mõelda, et mul on kümne aasta jooksul kulutada 10 miljardit krooni ning eesmärgiks on päästa nii palju inimelusid kui vähegi võimalik, siis need 12 inimest aastas ei ole küll esimesed, kes mulle pähe tulevad. Arvan, et alustama peaks südamehaigetest, HIV-viiruse kandjatest, vähihaigetest või kasvõi nendest kümnetest kodututest, kes iga talv külma kätte surevad. Mitu kodutute varjupaika saaks ehitada miljardi krooni eest? Pealegi ei garanteeri keegi, et kui me investeerime kogu selle raha tee-ehitusesse, siis hukkub tulevikus inimesi vähem.

Sissekande alguses nimetatud kodulehekülg ei tohiks põhjendada oma eesmärki hukkunud inimeste arvuga. Õige põhjendus seisneb siiski vist tõsiasjas, et nii saab kiiremini ja mugavamalt sõita. Olemuslikult on see täiesti kõlblik põhjendus, sest on arusaadav, et inimesed tahavad tunda uhkust oma riigi arengu üle ja suur tee oleks selleks hea sümbol. Kahju lihtsalt, et selleks sümboliks ei sobi inimlikumad kriteeriumid. Vahelduseks oleks tore elada selles riigis, kus ei jooda kõige rohkem ja kus ei ole kõige enam enesetappe.

Muuseas, Tallinn-Tartu maantee on Maanteeameti andmetel üks turvalisemaid teid Eestis.