Ilusate Meeste Klubi

Kirjutasin just välja kõik teemad, mida pean läbi võtma homse kliinilise psühholoogia eksamiks. Vaadates seda nimekirja kriitilise pilguga, siis tuleb nentida, et ma oleksin alapunktide asemel võinud kirjutada lihtsalt PSÜHHOLOOGIA. Sest homseks pean ma teadma KÕIKE. Päris mahukas aine, nagu selgus.

Käes on see hetk, kus ma peaks endale lubama, et järgmine semester käin kõikides loengutes ja õpin kogu aeg. Ei luba, sest tean juba, et tegu on sama lolli lubadusega kui "öhh, enam ma ei joo kunagi".

Selle postituse juures võib hakata õnne soovima erinevatele sel kevadel ülikooli lõpetavatele inimestele.

Alustan ise Liisast, Mardist ja Mihklist: palju õnne, head kursakaaslased!

(Oi, kui hapud viinamarjad.)

Esmaspäevani relakseerun ülalkujutatud tervistavas akadeemilises õhkkonnas.

(Ma oleks endale prillid kah pähe joonistanud, aga need tambiti taaskord kluubtallinnas katki.)

Nii s*tta päeva pole ammu olnud.

Eelmise nädala alguses võtsin esimest korda elus töölt puhkust. (Varem pole lihtsalt sellest probleemi tehtud, kui ma nädalaks teadmata ära kaon.) Tänaseks olen aru saanud, et puhkus võib inimese natukene hajameelseks teha. Järgnevalt toon kolm näidet.

Selleks, et oma elu huvitavamks teha, on mul rohkem kui üks töökoht ja loomulikult läksin puhkusele ainult ühes töökohas. Mugavalt unustasin aga peaaegu terve nädal ka teise kohta nägu näidata. Kui mul see lõpuks meelde tuli, ei küsinudki keegi, kus ma olnud olen ja kas ma tööd ka teen. Nüüdseks olen veendunud, et "töötamiseks" ei peagi ma tegelikult kontoris käima ja tööd tegema. Piisab, kui raamatupidaja korra kuus palka maksab.

Teine näide: suutsin tervelt kaks päeva olla uue pangakaardi omanik. Seekord võtsin raha välja ülikoolis. Samal ajal vestlesin ühe õppejõuga vasktorude eelistest raudtorude ees, mistõttu ma ei imestagi, et säärase huvitava vestluse taustal kaart automaati ununes. (Olin tol hetkel kaine.)

Kolmandaks, elasin terve elise päev teadmises, et käes on kolmapäev. Läksin isegi ühele üritusele, kus pidi olema umbes 2000 osavõtjat. Suuri oli minu üllatus, kui tajusin, et olen kõige esimesena kohale jõudnud. Isegi korraldajatest varem. Pidin telefoni kalendrist järgi vaatama, kas ma olen kohale jõudnud päev varem või hiljem. (Olin tol hetkel kaine.)

Igatahes, loo moraal on see, et peaksin igaks juhuks enne puhkuse lõppu oma nime aluspesule õmblema.

Ostsin täna SLolehe. Häbi on.

Tegu on umbes sarnane sellele, mida kirjeldas üks Seltsi mõjukamaid meestearste - loomapornot vaadates ennast rahuldada. Asi võib ju hetkel hea olla, aga terve ülejäänud elu pead sa elama teadmisega, et sa seda tegid.

Paistab, et viimasel ajal olen ma siia postitanud liiga vähe joomis/pohmelliteemalisi sissekandeid. Kurb. Sellegipoolest:

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil käisid vargad. Me viisime Tiigi korteris läbi katse: Kas see, kui kirjutada välisuksele, mis kinni ei käi, punase guašvärviga: "Kuri koer valvab" ja sinna ette asetada õlgedest valmistatud nelja jalaga tomp, peatab vargad?Ühekatseisikulise valimiga uurimuse tulemusena leidsime, et positiivset korrelatsiooni õlekoera ja varaste takistamise vahel ei eksisteeri. Ehk teisisõnu käis seni tuvastamatu isik meie elutoas, hiilis vaikselt aknalauani, ning pätsas: 2x pass (Berit, Baari-Madis), 1x rahakott (Baari-Madis), 1x fotoaparaat (Berit), 1x seljakott (KJP) [väljavõte Beriti bloogist].

Kuna midagi teha ei olnud, otsustasime me olukorrast viimast võtta. Ehk siis naerda lolli olukorra üle ja jooma hakata. Vaadates tagasi eilsele päevale, ära tarbitud veinile, viinale ja kuubaliibrele on meie otsus üksmeelne: eile oli väga vinge päev ja sellistest pisiasjadest nagu vargad me ennast häirida ei lase.

Pohmell polegi kõige hullem.

Saatsin selle nutuse mustandi nüüd ära.

Seega kuulutan oma bloogi- ja joogimoratooriumi ajutiselt lõppenuks.

Ma olevat Kuubal lubanud Terjele, et "pane tähele, ma lähen see aasta enne sind ujuma. Kuigi sa oled Vahemere ääres". Ta tuletas mull seda võidurõõmsalt meelde, öeldes, et käis 5. mail ujumas. Unustas ta aga selle, et 28-30 aprill käisin ma lausa 7 korda ujumas. Pärnu jões. Riietega.

Jätkates samal teemal - täna ujus Mart kell 6 hommikul üle Emajõe. Põhjenduseks midagi sellist, et tahtis McDonaldsisse minna vms.

TSENSEERITUD.

MOSKVA KÄSUL.

Oled üle elanud 5 päeva pangakaardita, mil saabub tõsine sularahakriis. Helistad panka, et saada uus kaart ja vana sulgeda. Siis saad teada, et su kaart on bensiinijaamas, kus sa kunagi ei käi ja pole iial bensiini võtnud. Mõtled tõsiselt järele, kuidas võis su kaart küll sinna sattuda? Keegi proovis sellega midagi osta? Keegi leidis ja viis selle sinna? Aga miks? Võibolla võttis vend sinu pangakaardi ja proovis selle abil autot tankida? Kuidas muidu see kaart sinna kummalisse paika jõuda võis?

Aeg kulub ja antud mõistatus ei anna endiselt rahu. Miski ütleb sulle, et sel eriskummalisel müsteeriumil on tegelikult väga lihtne ja loogiline lahendus, mida sa alateadvuses tead, kuid mida süda ei tihka tunnistada. Vääramatu jõuga hakkab üha rohkem ajukäärusid su kontoritööst tülpinud peas aktiveeruma. Sa tunned end kui vana printer, mis võtab enne tublisti aega, kui esimese paberilehe välja laseb. Ja nii nagu printer produtseerib lõpuks tekstiga lehe, ei jää ka sina lõputusse teadmatusse.

Sa olid purjus, sõitsid taksoga koju. Kaardi jätsid automaati ja keegi hea inimene viis selle bensiinijaama.

Tänud Endla 52 Statoili töötajale, kes panka helistas ja mu kaardi kinni pani!

Nonii. Siit tuleb nüüd üks kevadine lauluke seksist. Nautige!

(Kõik sarnasused selle laulu minategelase ning Tartus või sügaval omas maailmas elavate inimeste vahel on juhuslikud.)

Ma jalutuskäigul silmasin meest
ta naeris, kuid tundus, et elu eest
püüdis varjata, et tal on õnnetu hing
aga mina nägin ta kurbust ning

sain aru - tal oleks vaja seksida
ja rõõmsalt loojangusse keksida
seksida, seksida, seksida
ei siis kardaks enam eksida

Üks teine kord lasin põõsasse kust
vaatas välja peni, sagris ja must
ta jalg oli katki, peas läikis ekseem
kuid koera näis vaevavat tähtsam probleem

sain aru - tal oleks vaja seksida
ja rõõmsalt loojangusse keksida
seksida, seksida, seksida
ei siis kardaks enam eksida

Kevadööl mul prostituut külas käis
ja kui ta hommikul lahkus, siis näis
nagu polekski eriti lõbus see lind
miks muretust naerust ei rappunud rind?

sain aru - tal oleks vaja seksida
ja rõõmsalt loojangusse keksida
seksida, seksida, seksida
ei siis kardaks enam eksida

Täna sittusin emajõe pangale
pilk jäi püsima veekogu kangale
ja sealt paistis üks korpulent isand
kes vist kükakil jõkke end visand

sain aru - tal oleks vaja seksida
ja rõõmsalt loojangusse keksida
seksida, seksida, seksida
ei siis kardaks enam eksi ta

Kuna raha ei mahu enam korterisse ära (arvel 20 krooni ja võlgu 2500 eest), siis otsustas Madis täna hommikul, et ta ostab rolleri. Arvestades seda, kus ma elan, ei lähe mul seda absoluutselt mitte millekski vaja.

(Kas Eestis on võimalik Põrguinglitega ühineda?)

Teadlikumad lugejad on ilmselt tuvunud Parkinsoni seadusega. Selle suurepärase (ja vaimuka) teooria üks põhimõtteid räägib sellest, kuidas töötaja A tunneb, et tal hakkab töö üle pea kasvama. Et oma koormust vähendada, palkab ta töötajad B ja C, kes peaksid osa tema tööst ära tegema. Lõpuks läheb töötajal A rohkem aega töötajate B ja C instrueerimisele ning ülesannete delegeerimisele (rääkimata lahenduste ülekontrollimisest), kui enne oma päris tööülesannete täitmisele. Selline on siis natukene lihtsustatud mudel Parkinsoni seaduse ühest aspektist.

Oma uuel töökohal on tunda, et enamik inimesi peab mind B-ks.

Eine roheluses

merel müttab uhke täkk
rannal roidub töötu
meil on lõunatund ja mäkk-
doonalds annab söötu!

Kui ma käisin veel (kesk)koolis, olid neli päeva kestvad koolinädalad eriti ägedad, sest keegi ei tahtnud ju koolis käia. Ülikoolis ei olnud enam suurt vahet, kuna loengud pole kohustuslikud. Ja nüüd, kui ma käin tööl, mõtlen, et kuidas kurat jõuan ma nädala töö nelja päevaga ära teha?

Oh, how the handsome have fallen ...

Läksin tööle. 2 päeva nädalas olen müügimutrike koolitusfirmas Invicta. Ja mu korterinaabrid norivad, et ma olen astunud suure sammu lähemale konformistlikule väikekodanlikule eluviisile (teate küll, see mis päädib majaga äärelinnas, kahe lapse, labradori ja pere peale mitme SUV-ga). Nonoh kallid neiud...ma võin ju olla mõttetu juppi, aga erinevalt teist pole ma prolenoor ja teenindav tööline:P

(Tegelikult armasteme me üksteist väga-väga, aga diskussioonid teemal "9-17 töö" on kestnud korteris juba mitu head nädalat.)

Oli volber.

God shave the queen.