Ilusate Meeste Klubi

Ilmselt meeltesegaduses nõustusin õpetama seitsmel korral Tartu Forseliuse gümnaasiumis 11. klassi õpilastele sellist ainet nagu "ettevõtlus". Täna tegime SWOT analüüsi, kusjuures võtsime ette kooli - ühesõnaga Forseliuse Gümnaasiumi SWOT analüüs. Tugevusi leiti vähe, nõrkusi tohutult. Võimalusi jällegi kolm-neli, ohte rohkem kui oleks oodanud. Samuti otsisime võimalusi, kuidas võimalusi ja tugevusi realiseerida ning ohte ja nõrkusi kõrvaldada. Viimase asjana otsustas klass kogu seda värki ka direktsiooniga jagada. Õpilased olid õnnelikud, direktsioon kuri.

Ma tunnen end nagu Robin Williams filmist "Dead Poets Society".

Ma olen siin korduvalt halisenud, et meie ajakirjanikke vaevab mingi veider kollektiivne soomendamiskirg, mida nad kuidagi talitseda ei suuda. Eriti säravad muidugi spordiajakirjanikud (kelle meelest üks meeskond "hävib" teisele jne), aga ka muud žurnalistid võivad vabalt kirjutada näiteks sellest, et "lehmad päästeti karjamaale".

Igatahes ootan ma alati põnevusega, millisest koduvillasest sõnast järgmisena loobutakse ja mihuke eesti-soome ühissõna selle tagajärjel topelttähenduse omandab. Musjöö Šmutovi hinnangul, kes kirjutab tänases Postimehes Indrek Zelinskist, on üleliigseks muutunud sõna "kaotama" ja selle asemel võib nüüd vabalt öelda "hukkama" (vt artikli viimane lõik). Peale võimaluste hukkamise, mida Šmutov kahes järjestikuses lauses mainib (et me aru saaks, et tegu pole sulevääratusega, vaid kaalutletud keeleuuendusega), võib jalkaplatsil ilmselt hukata ka palle. Mutta voiko hukata vastajoukkueen pelaajia?

P.S. Jõudu Postimehe keeletoimetajaile! Kiip app de guud vöörk.

Kui ma oma kontorinurgas kõhisen, siis pole mul kallal astmahoog, vaid ma loen hoopiski uusi sissekandeid geniaalselt lehelt nimega Overheard in New York.

Sealne huumor põhineb teatavasti absurdsena kõlavate jutukatkete ja tabavate pealkirjade vastastikusel mõjul, kusjuures tihti muudab tsitaadi naljakaks just talle lisatud pealkiri. Mingist hetkest alates korraldatakse OiNY-s pealkirjavõistlusi - lugejatele söödetakse ette jutukatkend ja see, kes kõige vaimukama pealkirja välja mõtleb, saab auhinnaks kogu nähtuse algataja autogrammiga OiNY raamatu. Proovisin siis minagi nädal aega tagasi sel alal kätt ja leidsin nüüd äramärkimist, kuid võitu koju ei toonud (tõenäoliselt ei tahtnud korraldajad lihtsalt raamatu Eestisse saatmise kulusid kinni maksta).

Ehh, just praegu vaatan, et oleks ma taibanud oma nimele IMK lingi lisada, oleks meie klubi umbkeelsete ameeriklaste seas ohtralt odavat populaarsust võitnud. No järgmine kord, ai promiss.

Ahjaa, P.S., Ka meie koduvabariigis tegutseb sarnane pealkuulamislehekülg, mis on originaaliga võrreldes suht mannetu muidugi, a see-eest tunduvalt parem kui näiteks Dublini overheard. Need iirlased ei oska isegi dialoogi üles kirjutada, noh.

Kutsun üles kõiki, kes on tüdinenud Taisto ja Sebe röövkapitalistlikest hindadest Tallinn-Tartu liinil kasutama laupäeval hiilgavat võimalust bussiga tasuta sõita.

Mul on vaja hommikul Tallinnas olla ja seega kavatsen end registreerida.

Kui täna hommikul üles ärkasin ja teise tuppa läksin, teatas Terje mulle õndsa naeratusega "meil käis külas Kaaren". Mina küsisin: "Mis Kaarel? Nurk vä?" Terje selgitas, et ei - hoopis selline must ja nokaga. Ja olevat meie külmkapis (tegelikult aknalaud akna taga) olnud pitsat nokkinud. Hästi kavala näoga.

Üheskoos leidsime, et edaspidi tuleb külmkapis hakata toitu hoidma plastikust karpidesse pakitult. Iga päev õpid midagi uut.

Luual avati supiköök
peatselt kodutuks jäävaile
valijameestele

Nägin eile oma esimesse klassi mineva õe noodivihikut. Selle kaanel oli suurelt kirjutatud Metallica ja bändi pilt ka.

On vähe asju, mis vanemat venda võiks rohkem liigutada, kui väikese sugulase juba noores eas välja kujunenud hea muusikamaitse. Kohe kui ta seda kanda jaksab, ostan ma talle kitarri ja peidan selle neetud viiuli ära!

Ainus asi, mida ma jään sel juhul taga igatsema, on täiesti ekstraordinaarsed volbrikõned.

Juhtusin lugema üht raamatut, kus on kirjas 101 kohta, kus peaks elu jooksul ära käima. Loomulikult tekkis mul kohe huvi, et mitut nendest kohtadest siis mina näinud olen? Ilmnes, et ainult nelja või viit. Iseenesest mõistetavalt olin ma löödud. Enda arust olen natukene ikka maailma näinud, aga ilmselt olen ma paljust ilma jäänud.

Selle asemel, et pakkida seljakott ja lennujaama sõita, tahtsin mina sellest muidugi kohe bloogi kirjutada. Selleks, et olla võimalikult täpne, proovisin ilmavõrgust leida nimetatud raamatu täpse pealkirja. Otsimise käigusin sattusin raamatu "101 haigust, mida te saada ei taha" peale. Ei, ma ei leidnud sealt 4-5 haigust, mis mul juba olemas on. (Mul ei ole enda teada ühtegi neist.) Märkimisväärne on hoopis mõlema raamatute kontseptsioon - 101 erinevat asja. Selliseid raamatuid võiks teha veelgi, näiteks:

"101 asja, mida sa ei taha, et sinuga juhtub"
"101 inimest, keda sa ei taha mitte kunagi kohata"
"101 kokteili, mida hommikul sooviks, et poleks eile joonud"
"101 igavat lugu, mida sa kuulata ei taha"
"101 toitu, mida sa süüa ei taha"
"101 isikuomadust, mida sa omada ei taha"
"101 parasiiti, keda sa oma kehasse ei taha"
"101 poliitikut, keda sa oma parlamenti ei taha"
"101 tööd, mida sa ei taha kunagi teha"

jne... jne ...

Tuli välja, et ma ei oska teha tatraputru. Seega sõin hommiku/lõunasöögiks kuivikleiba tomatiga. Natuke mõttetu toit oli. Aga muu jaoks raha ei olnud.

Positiivse uudisena niipalju, et lähen Maldiividele puhkama.

Palju õnne kõigile, kes eile jälle kooli läksid!

Minu esimene koolipäev oli, nagu alati, meeldejääv. Hoolimata tõsiasjast, et esimene loeng algas kell 12, ma sinna ei jõudnud. Teiseks loenguks olin aga hästi valmistunud ja sain juba peale kümmet minutit aru, et digitaalsüsteemide asemel kuulan ma geodeesia loengut. Ega ma tegelikult päris ise selle peale ei tulnud, ma pidin ikka naabrilt küsima, et mis vanast õppejõust sai?