Ilusate Meeste Klubi

Jalutasin esmaspäeval hommikul kella 12 paiku tööle. Kui teie jaoks võib tunduda imelik see, et ma lähen tööle alles kell 12 ja seda veel jala, siis minu jaoks oli imelik, et ma üldse esmaspäeval tööle pidin minema.

Igatahes jäi minu kõrval seisma üks väike auto, kus istus vanem härra ja küsis, kus asub Harku tänav? Tunnen oma kodukanti suhteliselt hästi, kuid seda tänavat ma ei teadnud. Teadsin aga, et paar kilomeetrit eemal on Harku mets ja loogiline mõtlemine ütlest, et ju see tänav siis seal metsas kusagil on. Olles tähtsa näoga juhatanud härra metsa poole, jalutasin edasi ja järgmisel ristmikul olingi oma suureks üllatuseks Harku tänaval! Te võite vaid ette kujutada, kui halvasti ma ennast tundsin, et olin naiivse inimese eksiteele saatnud.

Järgmisel õhtul, kui jälle jalutama sattusin (seekord poodi puuviljakompoti järele), jäi minu kõrval seisma järjekordne väike auto. Hmm ... see lugu oleks muidugi palju huvitavam, kui autos oleks olnud sama mees, kes küsiks mult, kus on Harku tänav, mil mina saadaks ta jällegi valesse kohta, kuid kahjuks on lugu igavam - üks noor neiu suure naeratusega küsis mult, kus asub Sihi tänav? Seekord olin ma oma ülesannete kõrgusel ja juhatasin eksinud naise õigele teele.

Eelnev lugu illustreerib tõsiasja, et universumis valitseb taskaal - igale heateole peab eelnema kurjus ja iga sind metsa saatnud jobu kohta on kusagil üks hea ingel, kes sind õigele teele juhatab. Ja selleks, et tasakaalustada seda mõttetut lugu meie blogis, mida lõunamaa mind kirjutama ässitas, peab ta nüüd ise siia ühe luuletuse kirjutama.

Ikka selleks, et meie blogi karma säiliks.