Ilusate Meeste Klubi

Langevarjuga hüpata on imelihtne, onju? Aja kott selga, roni lennukisse ja hüppa 1,5 kilomeetri kõrguselt välja, et siis 5 minutit hiljem ilusti maha potsatada. Kerge, kas pole?

VALE!

Minul võttis oma esimese hüppeni jõudmine aega 5 aastat. Tahtsin väga proovida, aga kohe kuidagi ei tekkinud olukorda, kus Madisel oleks ühel ja samal ajal olnud a) raha, b) aega ning c) julgust.

Ent sellel suvel olin tänu Trükkivate Ahvide Armeele (TAA) rahaga varustatud, ning Madis Tüüri näol ka koolitus- ja hüppekaaslase leidnud.

Kogu protsess algas reedel, kus loeti 3.5 tunnine koolitus. Esimesed 5 minutit sisustatakse sellega, et räägitakse, mida teha, kui kõik ÕIGESTI läheb. Ülejäänud 205 minutit räägitakse sellest, kuidas tekivad jamad ja mil moel neist enamvähem eluga välja tulla. Kogu koolitus tekitab seetõttu mulje, et järgmine päev hüppele minek on kindlasse surma jalutamine. Saad teada, mis on tropikeerud, otste mitte avanemine, varju aeglane avanemine, varuvarju protseduurid jms. Mokaotsast poetatakse, et ILMA varjuta jõuad sa maa peale 30 sekundiga. Ja et kokku on sul aega umbes 20 sekundit, et midagi ette võtta, kui varjuga eriti halvasti on. 20, 19, 18, 17…Tundub kohutavalt lühike aeg. Räägitakse surnuks kukkunud Läti hüppajatest ja näidatakse eriti kehvade hüpete videoid. Tõeliselt moraali tõstev koolitus ühesõnaga.

Mingi imega olid kõik 10 koolitusel käinud järgmine päev Kuusiku lennuväljale kohale ilmunud. Kõigepealt kiire eksam (spikerdada ei soovitata, sest hüpates ei ole suurt kellegi käest küsida või maha kirjutada) ja seejärel pikk ootamine. Nelja tunni jooksul jõuab nii mitut korda närvi minna, et kui lõpuks hüütakse „Madis! 6. tõus! Manta Valge!” siis on kõhedus kuhugi kadunud. Kui pisike füüsikaime, mida nad siin hüppajate lennukiks kutsuvad, ootustele vastupidiselt end siiski maapinnalt õhku suudab vedada, valdab mind täielik ekstaas. Ekstaas vaibub märkimisväärselt 1500 meetri kõrgusel, kui instruktor ukse lahti teeb ja mulle meenub alla vaadates, et tegelikult kardan ma ju kõrgust.. Vuhh-vuhh on kaks esimest meest väljas. Vinnan ennast aeglaselt ukse peale ja pistan jalad välja. Tuul puhub metsikult näkku ja päris suur hirm on, aga tagasi ei taha mingi hinna eest ka pöörduda. Võtan sisse õpitud asendi ja vaatan instruktorile näkku. Protseduuri kohaselt küsib ta „Oled sa valmis?” Iga rakk mu kehas kisendab sellele lollusele (ilmselt maailma kõige rumalam küsimus – kuidas ma saangi olla valmis vabatahtlikult tühjusesse kukkumiseks?!) vastuseks „EIIIII”. Ühesõnaga noogutan - ja tõukan end tühjusesse.

Muidugi läheb meelest ära lugeda „kõht-sada, kakssada, kolmsada, nelisada, viissada” tähistamaks viite sekundit. Tagantjärele ei suuda isegi meenutada, kas hoidsin õiget langemise asendit. Instruktor väitis, et hoidsin, aga äkki ta tahtis lihtsalt esmakordsele hüppajale meele järele olla.

Meeles on aga fakt, et see on kõige imelisem tunne, mida kunagi kogenud olen. Kui vari avanes, ma juhttropid alla tõmbasin, kõrgust, pöördeid ja pidurdamist kontrollisin, tundsin end imeliselt. Täielik kontroll. Adrenaliin möllab. Kindlus tegudes. Suurepärane vaade. Ekstaatiline naer. Tuul kõrvus vihisemas. Ühesõnaga – õnn.

Maandumine oli enamvähem selline, nagu esimesel hüppel ikka. Veidi liiga kõrgelt tõmbasin pidurit. Aga mis see loeb. Peas vasardas kaks mõtet: „Ära tegin” ja „Tahan veel”.

Nüüd olen kokku kolm hüpet teinud. Tekib tunne, et ma midagi juba oskan. Enam ei ole esimese 5 sekundi koha peal mäluauku.

Seega, kohtume nädalavahetusel Kuusikul – langevarjuga hüppamine ONGI imelihtne.

Pead suvel tööl istuma vä? Teised on rannas, jah? Ajab närvi, raisk, eksole.

Nii...

Esiteks vaata seda videot vene pulmavägivallast (lingi varastasin Jaanus Piirsalu bloogist)

ja seejärel mine tee virtuaalset mollivanni vanadele sõpradele Street Fighteri mängust. Shoryuuuuken, bitšes!

I smell woman
I smell man
I smell someone's unwiped can